Kooliteatrite suvekool 2021
Nii nagu igasugune kunst,
on näitleminegi hinge tagasitõmbamise koht.
Kui hing on argiaskeldustes kinni jooksnud,
aitab näitlemine ja mäng sellel jälle
mõnusalt südame juurde jõuda.
Nii suudame tabada olemise ja hingamise imet meie ümber.
Me kiigume imepärasuse ja tavalisuse kiigel.
Kui ime on kindlalt käes, polegi ta enam ime,
vaid lihtsalt tavategelikkus.
Ja siis saame jälle uut imet püüdma hakata...
kiikudes-mängides-mängeldes ikka edasi...
Imetabane on nende aegade vaheldumine.
Sellise sõnumiga tänukirjal lahkusid 114 kooliteatrite suvekoolis osaleja seas 17. juunil Tarsi laagrist ka meie kooli 35 teatrilast. Taaskord tuldi osa saama teatritegevustest vabas looduses, magusalt kannatlikult kogema telkimise võlusid ja harrastama võitluskunste kihulaste ja sääskedega jõukatsumistes. Lihtsalt tore on anda lastele kogemusi, mis panevad nad mõtlema mugavustele tavapärases igapäevaelus. Teame ju, et tõde selgub võrdlusmomentides. Sa saad alles siis aru kui hea on kodus oma voodis ilma segavate putukateta maheda jahutustiiviku turvalises kauguses uneleda, kui oled kogenud vastupidist olukorda. Ja kogemuste tugevusnäitajad ehk siis väekaared joonistuvad välja vastavas paralleelis.
Kui oled seda kogenud ja selle teadmise endale teadvustanud (mis laste puhul on tihti alateadvuslik), siis soovid seda taas ja taas läbi elada. Hakkad tahtmatult soovima paralleele laiemaks venitada. Olen näinud seda Tarsil paljude aastate jooksul, kuidas samad lapsed ikka ja jälle seda tunnet otsivad. Kui sellele kogemusele lisandub veel esteetiline väärtus ühisloomingu läbi, siis on emotsioon kahekordne. Kõik see aitab kaasa kodu ja sõpru hoidva, inimese eripärasid hindava tolerantse noore inimese kasvamisele, igasugust elu ja loodust austava kodaniku arengule ja lõppkokkuvõttes meie maakera-koduplaneedi väärtustamisele ja elus hoidmisele. Jah- olen veendunud- iga inimene saab maailma muuta.
Muidugi on võimalik elada ka rahulikus lainetuses keskpärases õnnetundes... aga need ei ole teatrilapsed. Mulle meeldib (siiski teatud aja jooksul- 4 päeva laagrielu on täiesti sobilik aeg) ragistada nende loovisiksuste emotsioonide rägastikus ja võtta vastu kõik väljakutsed. Vahel siiski ka ebaõnnestunult, aga see on just see koht mil mõistad kõige tavalisemat tõde: inimene õpib kogu elu !!!
Sügav kummardus suvekooli õpetajatele- Viljandi Kultuuriakadeemia kogukonna- ja huvihariduse loovjuhtide kursuse üliõpilastele ja nende õpetajale Katrin Nielsenile; tänukummardus peredele koostöö eest, ilma milleta poleks mul lihtsalt tööd, mida ma nii väga armastan ja suur suur kallistus sõpradele- kaasteelistele, kes meie laagriõhtud meeleolukaks tegid: Tuudur Tilk ja Valter Uusberg, Ragnar Toompuu ja Rauno Kaibiainen, Martin Mark kaaslasega.
No ja loomulikult tänan ka neid kes seda va kõlisevat jagavad, aitäh et toetate meie teatrilaagreid ja lapsi: Rapla Vesiroosi Kool, Rapla Vallavalitsus, Raplamaa Omavalitsuste Arengufond, Rahvakultuuri Keskus, Eesti Kultuurkapitali Rahvakultuuri Sihtkapital ja Raplamaa ekspertgrupp, Eesti Harrastusteatrite Liit.
Tänutundega, Krista Olesk
