Noortekohtumine "Esivanemate jälgedes" 2020

Noortekohtumine „Esivanemate jälgedes“

Kirja pannud noortekohtumise projektijuht Krista Olesk

10-15 augustil toimus Rapla Vesiroosi Kooli ja Narva Soldino Gümnaasiumi noorte kohtumislaager Tarsi loodustalus. Laager kujunes õpetlikuks, harivaks ning mõnusalt väsitavaks ja tegusaks kohtumiseks. Tegevused olid väga erinevat laadi ja siinkohal neid ei kirjeldaks. Pigem tooksin välja noorte tagasisidest saadud arvamused, mis on kindlasti põnevaks peegelduseks laagri toimumise kohta.

1. Mida avastasin endas või oma sõbras uut?

Laagri tagasisidest selgus, et noored õppisid enda ja oma sõprade kohta väga palju uut: eestlased said teada, et tegelikult oskavad vene noored palju rohkem  eesti keelt kui välja näitavad (selgus omavahelises tegevusvälises suhtluses , kus kasutati keerulisemaid sõnu ja jälgiti siis vene noorte reaktsioone J ) , mõni noor avastas enda jaoks lõkkekuumuse ja mõned noored avastasid endas ka uue oskuse-ande. Üks eesti noor avastas, et ta ei olegi nii mõistev kui arvas end olevat. Vene noored nentisid üllatusega, et looduses on siiski päris hea magada (meil ju telklaager). Paljud noored leidsid, et väga vahva on suhelda, segades keeli erinevat moodi ja kasutades mitut keelt segamini suheldes üksteisega (see muuseas on omane ka laagri korraldajale). Üks eesti noor avastas oma sõbras toreda malemängukaaslase. Noored nentisid ka seda, et koos on palju parem tegevusi organiseerida, teistega arvestades ja hästi läbi saades. Avastati ka seda et üldjoontes meeldivad noortele rohkem aktiivsemat laadi tegevused, mis ilmselt on mõistetav meie digistunud maailma arvestades ja see mis aastakümneid tagasi oli ainus võimalus suhtlemisel on nüüdseks muutunud huvitavaks alternatiivvariandiks ja meeldib noortele väga.

2. Milline konkreetne tegevus õpetas mulle midagi, mida ma varem ei teadnud?

 Enamus noori mainisid siin kohe ööhäiret, mis kujunes konfliktisituatsiooniks meie kohtumise jooksul. Ja põnev on just see, et sellest õpiti kõige enam: kuidas inimesed on erinevad ja saavad asjadest väga erinevalt aru. Ööhäirele järgnenud päeva hommikupoolik kuni lõunani  kujunes olukorra arutamisele ja lahenduste vaagimisele. See oli väga õpetlik ja rahvuslikke iseärasusi kajastav arutelu. Tegevusena, kus õpiti midagi uut, mainisid noored veel prügi-moešõud. Õpiti kuidas väga väheste vahenditega ja ilma igasuguse kuluta saab teha väga vahvaid asju- fantaasia, mis sünnib ühistegevusest ja teineteise kuulamisest, on meeletu ! Uue oskusena jäi paljudele meelde lõkke tegemine. Kuidas looduslikest vahenditest teha lõke. Samuti mainisid noored uute teadmistena saadud looduses orienteerumisoskust, konflikti lahendamise võimalusi ja oskusi. Vene noorte poolt läbi viidud pelmeenide tegemise juures meeldis eestlastele vene keele kasutamine . Üldse vaimustusid eesti noored vene keelest ja tahavad seda edaspidi tunduvalt rohkem kasutada. Seetõttu oli tore, et vastastikku viidi läbi õpitubasid segakeeltes. See meeldis kõigile.

3. Mida teeksin teisiti?

Siinkohal toodi välja veel suurem keelepraktiseerimine mõlema grupi noorte poolt aga eriti eestlaste poolt. On ülimalt tore, et eesti noortele, kes meie kohtumistel osalevad, hakkab meeldima vene keel, mis olgem ausad ei ole koolides laste seas just populaarne. Eks see tuleb meie ajaloost ja vanemate kaudu meie nõukogude aja üleelamistest. Tore et see tendents on noorte hulgas murdumas.

Noortel ei puudu ka enesekriitika: nii leidsid noored, et aktiivse omavahelise suhtlusega võiks alustada juba kohe esimesest päevast, et mitte aega raisku lasta- väga toredaks ja lähedaseks kujunesid meie kohtumisel suhted aga alles kolmandal päeval seoses just ööhäire konflikitega kui need leidsid lahendused. Siit tekib huvitav mõte- kas peaks laagri alguses kohe mingi konfliktsituatsiooni tekitama (samas meie olukorras see lihtsalt tekkis- loomulikult planeerimata), et arutelud aktiivselt käivituksid? Ka leidsid noored ühiselt, et tegevusteks, mida omavahel läbi viiakse, tuleks rohkem valmistuda juba enne laagrit, et asjad paremini sujuksid. Plaan võiks veelgi kindlam olla. Samas korraldajana meeldis mulle et tuli ette muudatusi ja noored reageerisid kiirelt uutele mõtetele- näiteks orienteerumise korraldamisel, kus tuli vene noortele poistele appi ka üks meie grupi lisanoor (Ukraina tüdruk) – ühe osaleja õde. Leiti ka et võiks olla erinevamaid viise gruppidesse jagamisel. Et oleks huvitav ja grupid iga kord erinevad.

Kokkuvõtteks : kuna paljud olid arvamusel, et võiks veidi rohkem puhkuseks vaba aega olla (et kasvõi lõunauinakut teha) , tundub et meie kohtumine oli aktiivne ja tegus. Ühiselt jõuti ka arvamusele , et kõik peaksid kõiges osalema ja tuju peab rõõmus olema- kui seda ei suuda, siis ära laagrisse tule. Karm hinnang aga nii arvasid noored: kui keegi vingub ja viriseb , siis jää koju, muidu rikud ka teiste meeleolu ja olemise.

Nagu selgus , jäi noortele viiest päevast ilmselgelt väheseks ja bussijuht pidi päris pikalt ärasõitu ootama- hüvastijätt kujunes emotsionaalseks ja pisut kurvameelseks.